Sagadi, Palmse ja Toolse: mõisad ja ordulinnus Vihula naabruses
Vihula mõisa naabruses on veel mitu Lahemaa ajaloolist paika, mis kuulusid enne 2017. aastat samuti Vihula valda. Sagadi ja Palmse mõis on Eesti tuntumate restaureeritud mõisaansamblite hulgas ning Toolse ordulinnus on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus. Selles loos tutvustame nende kolme paiga ajalugu. Vihula mõisast endast loe lähemalt Vihula mõisa loost.
Sagadi mõis – Fockide kodu
Sagadi mõis (saksa keeles Saggad) oli rüütlimõis Haljala kihelkonnas. Mõisa on esmamainitud 1469. aastal, kui see kuulus Risbiteride perekonnale. 1684. aastal omandas mõisa kindraladjutant Gideon von Fock, kellest sai Fockide suguvõsa Sagadi liini rajaja, ning 1740. aastal tunnistati Sagadi Fockide pärusmõisaks. Varem, 1630. aastal, oli mõisa omanik šotlane Jacob MacDuwald. Aastatel 1861–1872 oli mõis renditud Metsiku mõisa omanikule parun Ludwig von Uexküll-Güldenbandile ning 1881. aastal pani Paul Alexander Eduard von Fock Sagadis aluse perekondlikule fideikomissile. Fockide valduses püsis mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni; viimasele omanikule Ernst von Fockile jäeti alles mõisasüda, kuni ta 1939. aastal ümberasumisega Saksamaale lahkus.
Sagadi hooned
18. sajandi keskel laskis Johann Ernst von Fock ehitada ühekorruselise rokokoostiilis peahoone Tallinna arhitekti Johann Nicolaus Vogeli projekti järgi. 1760.–1770. aastatel valmis üheksa arkaadiga viljaait. Aastatel 1793–1795 ehitati härrastemaja Gideon Ernst von Focki eestvedamisel peaaegu kaks korda pikemaks ja sellele anti hilisbarokne väliskuju. 1794. aastal valmis väravahoone, mille frontooni paigutati 1795. aastal suur ümmargune kell – sealt pärineb rahvapärane nimi Sagadi kellatorn. Väravahoone külgmüüridesse paigutati esivanemate tuhaurnid ja Haljala kalmistult toodud mälestuskivid, millest ühel on 1765. aasta saksakeelne tekst „Jumal õnnistagu järeltulijaid“. 1856. aastal ehitatud magasiait taastati 1970. aastatel ja sisustati hobusetallina. Samal aastal hakati barokset aed-parki ümber kujundama Inglise stiilis pargiks.
1929–1974 tegutses härrastemajas kool. Mõisakompleksi restaureeriti ulatuslikult 1977. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Tänapäeval kuulub mõisasüda Riigimetsa Majandamise Keskusele ning seal asuvad metsamuuseum, hotell, restoran ja alates 1999. aastast Sagadi looduskool.
Palmse mõis – nunnakloostrist Pahlenite valdusse
Palmse mõis (saksa keeles Palms) asus Kadrina kihelkonnas, kuid jääb tänapäeval Haljala valla territooriumile. Keskajal kinkis Taani kuningas Valdemar II need maad Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnakloostrile. 1510. aastal vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu ning 1522. aastast läks Palmse Metztackenite suguvõsale. Arend Metztacken, kes 1607. aastal ei leidnud mõisast eest ühtegi tervet hoonet, alustas taastamist pärast Altmargi rahu 1629. aastal; ta oli ka Eestimaa rüütelkonna peamees ja korraldas ülemaalise postiteenuse sisseseadmist. 20. märtsil 1677 päris mõisa Margareta Dorothea, kes oli abielus Gustav Christian von der Pahleniga, ning Palmse jäi 242 aastaks Pahlenite omandiks. Suguvõsast on tuntud näiteks Tallinna–Peterburi raudtee ehituse algataja ja esimene direktor Alexander von der Pahlen (1819–1895). Mõis võõrandati 1919. aasta maareformiga.
Palmse härrastemaja ja park
Praeguse härrastemaja ehitamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal. Põhjasõjas, 1703. aastal, rüüstasid mõisasüdame Vene väed, kuid peahoone taastati 1730. aastaks. Järgnevatel aastatel ehitati Ilumäe kabel (1731), viljaait (1734), viinaköök (1736) ja hobusetall (1737) ning 1738. aastal hakati rajama iluaeda. Aastatel 1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber ja see sai praeguse ilme. Sümmeetrilise põhiplaaniga kahekorruseline kivihoone sarnaneb oma üldlahenduselt Maardu ja Aa mõisa härrastemajaga. 1934. aastal lubas valitsus härrastemaja Kaitseliidule tasuta kasutamiseks üle anda. 1870. aastatel valmis palmimaja ja viimasena 1914. aastal härjatall.
Palmse on üks kõige põhjalikumalt restaureeritud mõisaansambleid Eestis. Ennistustööd algasid 1972. aastal, kui mõisakompleks läks Lahemaa rahvuspargi omandusse. Härrastemaja teisel korrusel on säilinud 18. sajandi ümberehitusest pärit monumentaalsed kahhelahjud, millel on suur kunstiline väärtus.
Toolse ordulinnus – rahulinnus mere ääres
Toolse ordulinnus (saksa keeles Tolsburg, algul Vredeborch) asub Kunda lahe ääres Toolse külas. Selle ehitusajaks loetakse 1471. aastat ja rajajaks ordumeister Johann Wolthus von Herset, kes otsustas ehitada uue linnuse poolele teele Tallinna ja Narva vahele. Linnus pidi kaitsma Toolse sadamat mereröövlite eest, tõkestama vajadusel moskvalaste pääsu Tallinna suunas ning tagama ordu teraviljakaubanduse. Herse nimetas linnuse Vredeborgiks ehk rahulinnuseks; pärast tema kukutamist samal aastal sai linnus taas nime Tolsburg.
Toolse sadamat on esmamainitud 1437. aastal Viiburi ja Tallinna kirjavahetuses kohana, kus Soome ja Eesti talupojad vahetasid vilja ja soolasilku. Linnus oli ka Toolse foogtkonna keskus.
Toolse küla alal asusid ka kaks muistset linnamäge – Toolse linnamägi ja Toolse Ussimägi. Küla idaosast voolab läbi Toolse jõgi ning küla territooriumile jäävad Uhtju saared. Ümbruses asub Toolse maastikukaitseala, mis loodi Mandri-Eesti ainsa soostunud tammiku kaitseks.
Sõjad ja varemed
Liivi sõja ajal 1558. aastal langes linnus moskvalaste kätte ja purustati. 17. sajandi alguses see taastati, kuid lõplikult purustati linnus Suure Põhjasõja ajal 18. sajandi alguses ning jäeti maha. Vahepeal mainiti Toolset 1595. aasta Täyssinä rahulepingus, kui moskvalased loobusid õigustest mitme Eestimaa linnuse üle. 1619. aastal nimetati linnuse valitsejaks Herman Wrangel ning pärast sõjalise tähtsuse kadumist liideti piirkond Selja mõisaga. Linnust ehitati vähemalt viies järgus umbes paarsada aastat: vanim osa on 15. sajandi kolmekorruseline elutorn, hiljem lisandusid tulirelvadele kohandatud hoovid, nelinurkne idatorn ja ümmargune suurtükitorn. Esimesed konserveerimistööd tehti 1930. aastatel ning alates 2004. aastast kuulub linnus SA Virumaa Muuseumid koosseisu, kes on seal konserveerimistöid teinud 2006. aastast.
Kolm paika ühel päeval
Sagadi, Palmse ja Vihula mõis ning Toolse ordulinnus näitavad koos, kuidas siinne elu on aegade jooksul muutunud – keskaegsest sadamakaitsest barokkmõisate ja tänaste muuseumide, hotellide ja looduskoolideni. Kõik need paigad on osa piirkonnast, mille omavalitsuslikku ajalugu kirjeldab meie lugu Vihula vallast.
Allikad
Vihula mõis: Lodedest ja Schubertitest tänase spaahotellini
Vihula mõis (saksa keeles Viol) oli Virumaal Haljala kihelkonnas asunud rüütlimõis. Tänapäeval jääb kunagine mõis Lääne-Viru maakonda Haljala valda ning see on Lahemaa rahvuspargi üks tuntumaid mõisaansambleid. Küla enda loost loe lähemalt Vihula küla ajaloo ülevaatest.
Omanikud läbi sajandite
Mõisa on esmamainitud 1501. aastal, mil see kuulus Lodede aadlisuguvõsale. 17. ja 18. sajandil kuulus mõis Helffreichidele, kes lasid rajada barokkstiilis mõisasüdame; see valmis juba 18. sajandi esimesel poolel. 1810. aastal omandasid mõisa Schubertid. Neile kuulus mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni ja mõisasüda kuni 1939. aasta ümberasumiseni.
Peahoone ja üle 20 kõrvalhoone
19. sajandil rajati paisjärve kaldale hulk stiilseid kõrvalhooneid. Peahoone sai praeguse kuju 1880. aastatel, mil see Friedrich Modi projekti järgi ümber ehitati. Sissesõidutee allee äärde rajati väravapostidele Schubertite vapid. Mõisaansamblist on säilinud üle 20 eri ajastu hoone, mälestisena on kaitse all näiteks peahoone, tõllakuur, ait, valitsejamaja, kohvimaja, jääkelder, möldrimaja, vesiveski ja veskitamm, sepikoda ning tuuleveski. Mälestiste nimekirja kuuluvad ka karjalaut, sepamaja, moonakatemaja, viinaköök-nuumhärgade tall, magasiait ja mõisa piirdemüürid.
Park Mustoja kallastel
Vihula mõisa park paikneb Mustoja vahelduva reljeefiga kaldaterrassidel. Pargi 10 hektarit ja sellele lisanduv 18 hektari suurune parkmets on kujundatud vabaplaneeringulisena.
Tulekahjust spaahotellini
Pärast 1982. aastal Vihula Invaliididekodus toimunud tulekahju algas mõisakompleksi ulatuslik restaureerimine. Aastatel 2008–2012 restaureeris kompleksi Taani-Inglise ühisettevõte Unique Hotels. Täna on mõis eravalduses: pargis paiknevas kõrvalhäärberis tegutsevad hotell ja ökospaa, endise viinavabriku hoones on Vihula Mõisa Viinamuuseum ning mõisale kuulub tehnikamälestisena arvele võetud sõiduauto Berliet.
Autoga Vihulasse
Vihula küla jääb Karula–Vihula–Sagadi tee äärde. Pealinnast tulijal on mõistlik paak täis võtta juba enne teeleasumist – tanklad Tallinnas on selleks kõige lihtsam valik. Rakvere poolt sõitjad leiavad lähima võimaluse Rakvere tanklate nimekirjast.
Mida mõisas näha saab?
Mõisa territooriumil on eksponeeritud muu hulgas peahoone, tuvimaja, pesuköök, palmimaja, teemaja ja päikesekell, paadimaja ja paadisillad, kuradisild, Musitorn ning Tõotuste saar. Jääkeldris asub Kaval-Antsu Kõrts, endises tõllakuuris spaakeskus ja aidas konverentsikeskus. Lisaks on seal minigolfi- ja kettagolfirada, kontserdilava ja suvekohvik.