Käsmu, Võsu ja Vergi: kaptenite küla, suvituskoht ja vana sadam Lahemaa rannikul
Endise Vihula valla rannik ulatub Käsmu poolsaarest Vergi ja Altja külani. Kolm asulat – Käsmu, Võsu ja Vergi – on kõik kasvanud mere äärest, kuid igaühel on oma lugu: Käsmu on kaptenite küla, Võsu suvituskoht ja Vergi kunagine kaubasadam. Kõik kolm kuulusid enne 2017. aasta haldusreformi Vihula valda ning asuvad Lahemaa rahvuspargis. Altja kalurikülast oleme kirjutanud eraldi Altja võrgukuuride loos.
Käsmu – kaptenite küla
Käsmu (saksa keeles Kasperwiek) asub Käsmu poolsaarel Käsmu lahe läänekaldal. Küla nime on esmamainitud 1453. aastal seoses Aaspere mõisale kuulunud Käsmu rannaga, küla olemasolu kinnitab aga 1524. aasta kohtuprotokoll. Nime Casperwiek on esimest korda kasutatud 1624. aastal ning osa ajaloolasi oletab, et see tuleneb rannakabelist, mis ehitati Hommikumaa targa püha Caspari auks.
Kuna meri on Käsmu kohal ümbrusega võrreldes sügav, said laevad seal randuda. Küla ehitasid ja laiendasid peamiselt laevakaptenid ja laevaomanikud, mistõttu hakati Käsmut kutsuma kaptenite külaks. Siinsed elanikud olid naaberküladest pisut jõukamad ja nende majad uhkemad. Mõisale maksti renti kalastusõiguse, mitte maa eest, ning peamiselt püüti räime ja lesta.
Merekool ja laevad
Esimene laev ehitati Käsmus 1697. aastal. 19. sajandi teisel poolel osteti Soomest esimesed suured purjelaevad ja neid hakati ehitama ka kohapeal. 1891. aastal valmisid Käsmu tuletorn ja laev Salme, mis ületas hiljem ookeani. Käsmu lahest sai Põhja-Eesti tähtsaim laevade talvitumispaik: mõnel talvel seisis seal kuni 70 laeva.
Aastatel 1884–1931 tegutses Käsmus merekool, kus õppis kokku 1664 õpilast ja neist 64 said kaugsõidukapteniks. 1911. aastal asutati Käsmu Meremeeste Selts ning 1926. aastal OÜ Käsmu Laevaomanikud, millele kuulusid Eesti suurimad kaubalaevad ja mis oli 1930. aastatel Eesti suuruselt teine reeder.
Kivikülv, kirik ja meremuuseum
Käsmu poolsaare kivikülv paikneb umbes 400 hektaril ja on Baltimaade suurim; rändrahnud tõi siia Soome ja Rootsi poolt tulnud viimase jääaja mandriliustik. Küla lähedal asub 43 ha suurune ja kuni 3 m sügavune Käsmu järv.
Kabelimäel asuvad Dellingshausenite kivikabel ja puukirik. Kirikus on Johann Andreas Steini valmistatud orel, mis on pärit Tallinna Rootsi-Mihkli kirikust ja kuulub Eesti vanimate hulka. Käsmu kalmistul asub Juhan Raudsepa 1937. aastal loodud põlvitava naise figuuriga hauamonument, mida peetakse üheks Eesti kaunimaks; sinna on maetud ka helilooja Ülo Vinter. Külas tegutseb Käsmu meremuuseum, mille käes on ka endine tuletorn. Suvitamine algas Käsmus 1840. aastal, kui kindral Nikolai von Dellingshausen rajas sinna perekonna suvemõisa, ning alates 2008. aastast toimub külas muusikafestival Viru Folk. Erinevalt paljudest naaberküladest on Käsmu elanike arv 21. sajandil kasvanud: 2000. aastal 105, 2018. aastal 163 elanikku.
Võsu – Palmse mõisa rannast suvituskohaks
Võsu alevik asub Käsmu lahe lõunakaldal. Esimest korda on Võsut mainitud 3. aprillil 1510 dateeritud ürikus, millega Tallinna Püha Mihkli nunnaklooster vahetas Palmse mõisa Nabala mõisa vastu – võõrandatavate hulgas olid märgitud ka „pered Võsu rannas“. 1700. aastate alguses asus Võsule elama viis Preisimaalt musta katku eest põgenenud perekonda, kes ostsid maad Palmse paruni von der Pahleni käest.
1777. aastal avas Palmse mõisnik Võsul kõrtsi Hotel de Baltique, mille ümbrusest kujunes asula esimene keskus. 19. sajandil tegutses Võsul Palmse mõisa telliselööv; 1895–1904 täiustatud tehas tootis aastas 1–2 miljonit tellist, mida veeti nimega PALMS Venemaale, Soome, Rootsi ja Saksamaale.
Suvituskohana sai Võsu tõuke 1870. aastal avatud Balti raudteest. Aastatel 1880–1910 jagas von der Pahlen Võsu metsaala suvilakruntideks ja müüs need. Enne Esimest maailmasõda oli Võsul umbes 3000 suvitajat. Hiljem valisid Võsu suvekoduks teiste seas Georg Ots, Kaljo Kiisk, Mikk Mikiver ja Juhan Viiding.
Võsu arengut iseloomustavad ka teised daatumid: 1893. aastal loodi postkontor, 1907. aastal asutati Võsu Tarvitajate Ühisus, 1910. aastal oma pank ja 1912. aastal vabatahtlik Tuletõrje Selts. 1908. aastal avas Eduard Langsepp Langsepa pansioni, kus pakuti ka veeprotseduure. Aastatel 1910–1929 sõitis kaks korda nädalas liinil Tallinn–Kaberneeme–Tsitre–Käsmu–Võsu ratasaurik Kungla.
Võsu täna
Ligi 3 km pikkune Võsu rand on tuntud selgeveelise merevee, liivase põhja ja valge liiva poolest ning sai 2002. aastal sinilipu. Võsu jõe suudmes paikneb 2015. aastal avatud sadam, mille muulilt algab 6 km pikkune valgustatud Võsu–Käsmu kergtee paadikujulise vaateplatvormiga. Võsu kool (asutatud 1898) tegutseb samas hoones alates 1932. aastast ja hoone on arhitektuurimälestis. Tuntumad üritused on Võsu Muusikapäevad, Võsu Rannafestival ja Võsu Glämm. Pärast 2017. aasta haldusreformi sai Võsust Haljala valla halduskeskus ja hiljem teenuskeskus.
Vergi – kunagine kaubasadam
Vergi küla asub Vergi poolsaare idaosas, umbes 2 km Altjast loodes. Vergit on esmamainitud 1309. aastal ning sadamakoha kohta on teateid aastast 1582. Varem nimetati paika ka Kaupsaareks, mis viitab kaubavahetusele: Virumaa talurahvas vahetas siin rukist Soome kalurite silgu vastu. Keskajal ja hiljemgi oli Vergi rannakaubanduse ja purjelaevade ehitamise koht ning 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul üks põhjaranniku suurimaid kalurikülasid. 1905. aastal asutati Vergi Kalurite Ühistu. Ajaloolis-kultuuriliselt olulised on külas rahvamaja ja pritsikuur, sadama lähedal asuvad ka Vergi alumine ja ülemine päevamärk.
Praeguse sadama ehitamisel aastatel 1928–1934 rajati Vergi neeme ja Vergi saare vahele 197 meetri pikkune kivitamm. 1924. aastal paigaldatud tulepaak asendati 1936. aastal raudbetoonist tuletorniga. Vergi sadam on Viru ranna külastatavamaid jahisadamaid. Nõukogude ajal asus sadamast läänes piirivalve vaatluspost; 1984. aastal ehitatud kompleks on Eestis ainus täielikult säilinud omataoline koos metallist vaatetorniga.
Kuidas kolm asulat ühendada?
Käsmust viib maantee lõunasse Võsu ja Eru suunas, Võsu ja Käsmu vahel saab liikuda ka kergteel. Vergi ja Altja jäävad Võsust ida poole. Kõik kolm asulat sobivad hästi ühendama sisemaa vaatamisväärsustega – näiteks Vihula mõisaga – ning täiendavad pilti, mille annab meie Lahemaa rahvuspargi ülevaade.
Allikad
Altja kaluriküla: võrgukuurid, kõrts ja rannarahva laevaehitus
Altja on rannaküla Haljala vallas, mis kuulus enne 2017. aasta haldusreformi Vihula valda. Küla on tuntud taastatud võrgukuuride, kõrtsi ja külakiige poolest. Altja paikneb samas piirkonnas kui Vihula küla – vaata ka meie ülevaadet Vihula valla küladest.
Mitu nime ja vana ajalugu
Altjat on ajaloolistes allikates esimest korda mainitud 1465. aastal seoses Annikvere mõisale kuulunud kalapüügikohaga Oandu (Altja) jõe suudmes. Külal on olnud palju nimesid, näiteks Wandemunde, Rootsipea ja Haldja. Praegune nimi on eeldatavasti kujunenud 1678. aastal elanud mehe Halti Jahni järgi, kuid rahvas seostab seda haldjatega. 1699. aasta kaardil kuulus suurem osa külast Sagadi mõisale ning seal oli kuus maja.
Laevaehitajate küla
Altjal tegeldi peamiselt kaubaveo ja kalastamisega. Laevaehitus algas 19. sajandi lõpus ja platse oli kolm. Esimese laeva, brigantiini Svjatoi Nikolai, ostis 1888. aastal Johannes Uutmann ehk Matsu taat, kes ehitas 1902. aastal ka kolmemastilise kahvelkuunari Marta. Enne Teist maailmasõda oli külas 20 majapidamist ja 126 elanikku, 2020. aastal elas Altjal aasta ringi 27 inimest.
Lahemaa taastas küla ilme
Pärast rahvuspargi loomist 1971. aastal restaureeriti Uustalu ja Toomarahva talu ning 1973–1974 taastati neeme võrgukuurid vanade fotode ja külaelanike mälestuste järgi. Kõrts ehitati 1978. aastal endise Paarma ehk Mäekõrtsi kohale Kõrve kõrtsi fotode ja põhiplaani järgi. Võrgukuurid said Altja sümboliks eriti pärast Hardi Volmeri filmi „Tulivesi“ (1994). Külas sündis maalikunstnik Richard Uutmaa (1905–1977), kes jäädvustas randlaste elu.
Reisi planeerimine
Rannakülas sõltub elamus palju ilmast, seega vaata enne sõitu ilma Vihula lähedal. Kui sama reisi käigus on plaanis ka Lääne-Eesti või saared, aitavad Lääne-Eesti ilm Haapsalus ja Saaremaa ilm Kuressaares.
Kõrtsid, seltsid ja külakiik
1857. aastaks oli Altjal kolm kõrtsikohta: Mustoja, Paarma ja Vanakõrts. 1923. aastal asutati Altja-Mustoja Haridus- ja Kultuuriselts, kes harjutas koorilaulu ja näidendeid Toomarahva rehetoas. 2001. aastal loodi Altja Naiste Selts vanade laulude ja traditsioonide hoidmiseks. Küla keskele ehitati 1970. aastate alguses külakiik, mis on rahvakalendri tähtpäevade koht. Altja pühapaik on Varetnõmme mets vana kivikanguriga, neeme lähedal on kivisse raiutud Eesti vapi kolm lõvi ja mälestusmärk merel hukkunutele.
Allikad
Vihula küla: nime päritolu, ajalugu ja Vihula paisjärved
Vihula küla asub Lääne-Virumaal Lahemaa rahvuspargis ja kuulub tänapäeval Haljala valda. Enne 2017. aasta haldusreformi oli küla Vihula valla osa. Küla jääb Karula–Vihula–Sagadi tee äärde ning selle keskus paikneb teeristil, kust lähevad teed Altja ning Potsu ja Haljala suunas. Talud asusid peamiselt nende teede ääres, ulatudes Lauli külast kuni Vihula mõisasüdameni.
Kust tuleb nimi Vihula?
Nime päritolu kohta on mitu seletust. Keeleteadlane Lauri Kettunen pidas võimalikuks, et nimi tuleb sõnast viha tähenduses „kibe“. Nimi võib seostuda ka Soome kohanimedega Viho(i)la ja isikunimega Viho(i)nen. Ajaloolane Enn Tarvel on arvanud, et küla nimi on tuletatud isikunimedest Viho või Vihoi.
Keskajast asunduseni
Vihula on ainus Lahemaa Virumaa piirkonna maaküla, mida mainitakse Taani hindamisraamatus Eestimaa suure nimekirja hulgas. Küla kõrvale rajati ajavahemikus 1464–1501 Vihula mõis, mis on küla tähtsaim ajalooline objekt ja kus tegutseb tänapäeval spaahotell. Mõisa maadele rajati 1920. aastal Vihula asundus, mis liideti 1977. aastal Vihula külaga.
Jõgi, paisjärved ja hiis
Küla läbib Vihula jõgi, mida alamjooksul nimetatakse Mustojaks. Jõel on kolm paisjärve: Vihula järv, Vihula veskijärv ja Saeveski järv. Vihula järv ehk Vihula paisjärv on 10,3 hektari suurune ja kuulub Ida-Eesti vesikonda. Kalastajad võivad sealt saada särge, ahvenat ja haugi, harvem ka forelli. Külas asub ka Vihula hiis.
Suvel mere äärde
Lähim suur supelrand on Võsul. Ligi 3 km pikkune Võsu rand on tuntud selgeveelise mere, liivase merepõhja ja valge liiva poolest ning sai 2002. aastal sinilipu. Enne rannapäeva tasub vaadata reaalajas rannailma, et teada vee temperatuuri ja tuuleolusid. Kui suvine reis viib hiljem ka Pärnusse, leiab ilm Pärnus lehelt sealse prognoosi. Vihula ise pakub aga rahulikku maakeskkonda ajaloo- ja loodushuvilisele.
Haljala kihelkonna küla
Ajalooliselt kuulus Vihula Haljala kihelkonda. Muinasaja lõpul oli see piirkond osa Rebala muinaskihelkonnast, mis hõlmas kogu Loode-Virumaa. Taani hindamisraamat (1241) mainib Haljala kihelkonda ja selle 35 küla. 19. sajandil tekkisid kihelkonna 18 mõisa baasil talurahvavallad ning 1893. aastal ühendati need kolmeks – Aaspere, Vihula ja Varangu vallaks.